Eestis puuduvad lahendused kodude kättesaadavuse tõstmiseks

Arvestatavale osale inimestest on oma kodus elamine muutumas järjest keerulisemaks unistuseks. Olukorra parandamine ja korterite kättesaadavuse suurendamine on võimalik, kuid see eeldab süsteemseid muudatusi, kirjutab eluasemete kättesaadavusega seotud õiguskorda analüüsinud advokaadibüroo RASK partner Villy Lopman.

Muutmist vajavad inimeste arusaamad ning inimeste enda ja avaliku võimu roll selle probleemi lahendamisel.

Riigil ja omavalitsustel puudub täna õiguslik alus näiteks kohustada kinnisvaraarendajaid selleks, et need tagaks arendustes mingi kindla arvu turutingimustega võrreldes soodsama hinnaga eluasemeid. Samas lahendus probleemile tuleks leida pigem varem kui hiljem.

Kui jätta kõrvale alati ebameeldivad käsud ja keelud ning keskenduda suunavate meetmete poole, on teiste riikide kogemusi kokku võttes võimalik rääkida järgmistest võimalikest mudelitest.

Esmalt tuleks ära määratleda see, kas kättesaadav eluase peab olema ruume kasutava inimese omandis. Kui mitte, siis on võimalik kasutada Austria, Saksa, Šveitsi lahendusi. Lihtsustatult seisneb see selles, et riik ja omavalitsus toetab rahaliselt ja nõustamisega elamukollektiivide rajamist. See seisneb selles, et mingi hulk inimesi saab vastava juriidilise isiku (nt OÜ, MTÜ) osanikuks või liikmeks ja see juriidiline isik ehitab valmis ehk arendab enda osanikele või liikmetele kortermaja. Eesti õiguskorra analoog oleks see, kui korteriühistu ja selle liikmed asuks arendama endale kortermaja.

Sellise elamukollektiivi laenu toetab ja tagab riik ning samuti aitab omavalitsus planeerimisel ning vajalikes asjaajamistes. Samuti eksisteerivad pankadel vastavad laenupaketid. Eripära on aga see, et inimene saab omada vaid ühte elukohta sellises süsteemis ja selle elanikud ei ole enda korteri omanikud, nad on osanikud või liikmed. Sarnaselt sellele nagu täna on inimesed Eestis korteriühistu liikmed. Selline osalus või liikmestaatus ei ole kaubeldav vabal turul, st neid tehinguid teeb üksnes vastav elamukollektiiv – nt inimese lahkumise korral kollektiivist ostab vastav ühistu selle osaluse tagasi (tagastab inimese sissemakse) ja hakkab otsima uut liiget. Sõltuvalt riigist on selliste kollektiivide poolt hallatav eluruumide maht erinev, kuid näiteks Viinis elab hinnanguliselt ca pool elanikest sarnastes kollektiivides.

Sellise mudeli sisu on lihtsustatult kulude jagamise kollektiiv ehk nii liitumine ühistuga või selle poolt kortermaja arendamine on kulupõhine ning hilisem nö üür on samuti kulupõhine. Liikme lahkumise korral makstakse sissemakse tagasi ning uus liituja peaks tasuma sama sissemakse ühistusse. Seega ei sõltu ühistuga liitumine ega selle jooksvad kulud otseselt kinnisvaraturu muudatustest ega euriborist, välja arvatud juhul, kui asutakse rajama uut ühistut ja on vajalik soetada maatükk ning kanda ehituskulud. Selle tulemusel on vanemate ühistutega liitumine eelnimetatud riikides võimalik väga atraktiivsete hindadega. Uute ühistute loomisel leevendab kulude mõttes aga avaliku võimu poolne finantseerimistugi.

Taanis on pikema aja jooksul tekkinud suur sotsiaalelamute fond, mis enda varadega tagab ja toetab uute soodsamate üüripindade ehitamist. Taoliste uute elupindade ehitamist rahastatakse osaliselt riiklikust ehitusfondist ja osaliselt omavalitsuste vahenditest. Kui selliste elupindade üürisummad on ära katnud ehitamise kulud, siis jooksvast üüritulust finantseeritakse uusi projekte. Väga tugevalt välja kujunenud ja soodsamate lahenduste poole suunatud elamusektor on ka Rootsis ja Hollandis. Lihtsustatult saab öelda, et neis riikides on aja jooksul leitud mudelid, milles riik ja omavalitsused on läbi nõu ning (rahalise) jõu koostöös aktiivsete ühistutega loonud omaette sektori, kus jagatakse jooksvalt eluasemetega tekkivaid kulusid ning jooksva üürituluga ja juba tekkinud kinnisvaraportfelli toel ehitatakse juurde täiendavaid üüripindu.

Kokkuvõttes on võimalik teiste riikide kogemustest palju õppida. Esimene samm on aga arusaama muutmine selles osas, et kas eluase peab olema klassikaline omandi põhine eluruumi kasutamine või saab seda asendada muude püsivate lahendustega. Samuti ei saa probleemile oodata lahendust arendajatelt või rangete käskude ning keeldude kaudu. Nagu näha, siis teistes riikides lasub suur roll eluasemete kättesaadavuse parandamisel ja suurendamisel just elanikel endil ning seal kõrval omavalitsustel ja riigil.