Huvi kallima kinnisvara vastu on leige 

Ehkki Eestis on kinnisvara võrreldes Põhjamaadega kättesaadavam, on tõmbekeskustes elukondliku kinnisvara ostmine eestimaalastele üha keerulisem; seejuures tuntakse tarbijate nõrga majandusliku kindlustunde ning geopoliitiliste pingete tõttu varasemast tagasihoidlikumat huvi uue ja eksklusiivsema kinnisvara vastu.

Kinnisvara kättesaadavuse mõõdikuks on see, mitu ruutmeetrit saab aastas osta keskmise netopalga eest. Seejuures peetakse kinnisvara taskukohaseks siis, kui ühe kalendrikuu netopalga eest saab osta ühe ruutmeetri ehk aastas vähemalt 12 ruutmeetrit. Ober-Haus Real Estate´i andmed näitavad, et kui Riias saab osta 12,2 ja Vilniuses 7,3 ruutmeetrit, siis Tallinnas 7,2 ruutmeetrit. Helsingis ja Stockholmi näitaja on vastavalt 6,1 ja 5,1 ruutmeetrit.

Balti riikide kinnisvaraturu aktiivsus on võrdlemisi sarnane. Kolme riigi pealinnades tehakse aasta jooksul ligi 19 tehingut 1000 elaniku kohta – Riias 18,2, Tallinnas 19 ja Leedus 19,3. Kuna elanike arvud pealinnade suhtes varieeruvad, siis on tehingute keskmine arv ühes kalendrikuus Tallinnas umbes 700, Riias ligi 900 ja Vilniuses 1100 ümber.

„Soomes ja Rootsis on viimaste aastate majanduskriis mõjutanud turuaktiivsust oluliselt tugevamalt ja Helsingis vähenes tehingute arv 2021. ja 2023 . aasta võrdluses lausa ligi poole võrra. Olukord Baltikumis on stabiilsem. Kolme riigi pealinnades on keskmine tehingute arv sarnane viimase nelja-viie aasta keskmisega. Seejuures on Tallinnas kinnisvara ligi poole kättesaadavam Stockholmist, samas elamud Riias omakorda kaks korda kättesaadavamad Tallinnast,“ rääkis Ober-Haus Real Estate Advisors AS-i nõukogu liige Tarmo Kase.

Samal ajal kui Balti regioonis läheb Leedu vastu uuele majanduskasvule, on mitmed maksumuudatustega mõjutanud Eesti tarbijate kindlustunnet ning geopoliitiliste pingete tõttu on tagasihoidlikumaks jäänud eksklusiivsema kinnisvara müük. Seejuures rahastatakse üha enam eluasemetehinguid laenuga. Kodu soetamisel on suurimad takistused aga noortel, kellel puuduvad võimalused omafinantseeringu kogumiseks ning soetavad oma esimese kodu tihti vanemate abiga.

„Tallinnas jääb keskmine ruutmeetrihind umbes 3000 euro juurde, kuid miljööväärtuslikes piirkondades võib see olla ka märksa kõrgem. Arvestades seejuures ka inflatsiooni ja palkade kasvu, ei ole ruutmeetrihinnas langust näha. Seetõttu peab ka keskmisest veidi rohkem teeniv inimene arvestama, et kinnisvara ost võib eeldada kokkuhoidlikku elamist pikema ajaperioodi vältel. Nooremate puhul on sageli määravaks vanemate tugi, näiteks lisatagatise näol,“ avas SEB eraklintide divisjoni juht Sille Hallang.

Tema sõnul võib aga öelda, et kuigi koduostuturg on aktiivne, siis pelgalt kogudes ja ilma laenu võtmata on kinnisvara ostmine aina kättesaamatum. „Samas on aga kodulaenude mahud tänavu tõusnud. SEB näitel on uute laenude maht on kasvanud eelmise aastaga võrreldes ligi 40 protsenti, mis on märk, et Eesti inimesed on jätkuvalt tugevalt oma kinnisvara omamise usku,“ lisas Hallang.