2008 - 2010 toimusid renoveerimistööd, kus omanikud korrastasid hoone ja ümbritseva kinnistu koos säilinud osaga mõisapargist. Mõisa peahoone taastati varemetest, siseviimistlus uuendati, paigaldati vajaminevad kommunikatsioonid, asendati puuduvad aknad ja uus peauks.
Kahekorruselise, kelpkatusega kivihoone muudab omapäraseks see, et peauks ei asu mitte esi-, vaid otsaküljel. Hoone esimesel korrusel alates sissepääsust kulgeb läbi saalide vaheliste tiibuste anfilaad mistõttu hoone on avar ja valgusküllane.
Mõisa territoorium on korrastatud ja hoolitsetud, hoovil paikneb 300 m² suurune katusealune terrass, rajatud suur viljakandev põllumaa, istutatud palju puid, hoovil on kanala ning majani viib kõvakattega tee.
Mõisa ümbritsevad mitmesajaastased põlispuud, peaukse ees kasvava tamme okstelt rippuvatest kiikedest on rõõmu suurtel ja väikestel.
Kompleksi suur väärtus on asukoht keset põldusid ja metsasid piirnedes ühest küljest Esna jõega. Mõisa territoorium on imekombel jäänud puutumata kolhoosiaegsest sekkumistest ja seetõttu on Põhjakal võimalus nautida siiski rahulikku eraldatust.
Mõisa soklikorrusel asub suur võlvlaega kelder.