Sõjalised konfliktid näitavad taastuvenergia möödapääsmatust

Ärevad ajad Euroopas ja maailmas näitavad, et senisest energiapoliitilistest ja – majanduslikest lahendustest ei piisa, et tagada riikide energiajulgeolek, mis toimiks ka kriisiolukordades.

Samas tõendavad konfliktipiirkondade ja sõjatööstuse probleemid ja senised lahendused, et taastuvenergia laialdasem kasutamine loob nii tugevama energiajulgeoleku kui ka annab eeliseid sõjaolukorras.

Veebruaris puhkes seni kestev ja väga traagiliste tagajärgedega relvastatud konflikt Eestile juba suhteliselt lähedalasuvas riigis – Ukrainas. Sõda seostub tsiviilelanikkonna jaoks esimese hooga plahvatavate pommide, püssitule, põgenemise ja esmatarbekaupade varumisega jne. Samas on kaasaegses elukorralduses üks hädavajalik ressurss, mida eriti varuda ei saa – energia.

Mobiiltelefoni ja sülearvuti aku saab ruttu tühjaks, samuti auto kütusepaak. Linnades ja ka paljudes maamajapidamistes tähendab elektri kadumine sedagi, et ei ole eluks vajalikku vett. Häired elektri- ja kütteainetega varustamises tekivad konflikti olukorras aga kiiresti. Näiteks Ukraina Donetski ja Luhanski regioonist, kus toimub põhiline lahingutegevus, on korduvalt tulnud teateid asulate elektrivarustuse katkemisest, mis omakorda tähendab häireid kõikide elutähtsate teenuste osutamises.

Võitlus energia pärast on praegu mitme maailmas toimuva relvakonflikti varjatud keskmes. Süürias ja Iraagis tegutsev Islamiriik (IS, Islamic State) on hõivanud suured naftarikkad maa-alad Süürias ja Põhja-Iraagis ning teenib toornafta müügist hinnanguliselt umbes 2 miljonit dollarit päevas. Jätkuvalt kõrges hinnas fossiilkütused võimaldavad džihadistidel rahastada nii sõjategevust, värbamist kui riiklike institutsioonide tööshoidmist. Lisaks on elektrivarustuse tagamine IS-i kontrolli all olevatel aladel üks meede kohalike poolehoiu võitmiseks.

Nigeerias üritab islamiäärmuslik rühmitus Boko Haram praegust valitsust kukutada ja saada enda kontrolli alla riigi, mis on Aafrika suurim naftatootja. Sudaani ja Lõuna-Sudaani piir jookseb küll eelkõige usustunnistuste järgi, kuid alates nafta avastamisest lõunas 1978. aastal kuni 2012. aastani, mil naftatulude jagamises lõpuks kokkuleppele jõuti, oli see konflikti keskmes. Alates eelmisest aastast käib Lõuna-Sudaanis kodusõda rivaalitsevate poliitiliste jõudude vahel ja seejuures on lahingute keskmes taas naftaväljad.

Eestit kõige enam mõjutav ning lähem on Ukraina konflikt, kus fossiilsed kütused mängivad mitut rolli. Esiteks on Ukraina peamine transiidikoridor Vene gaasi müümisel Euroopasse. Teiseks arvatakse Musta mere piirkonnas peituvat suuri veel lähemalt uurimata naftavarusid, mida on võrreldud Põhjamere varudega. Krimmi annekteerimisega sai Venemaa potentsiaalselt olulise osa neist oma kontrolli alla.

Just Ukraina ja Venemaa vaheline konflikt on ka Eestis teravalt esile toonud meie enda energiajulgeoleku küsimuse. Energiajulgeolekust rääkides peetakse esimesena tavaliselt silmas varustuskindlust. Nagu nähtub, on fossiilsed kütused tihti konfliktide keskpunktis. Eestil ei ole ei naftat, maagaasi ega kildagaasi, kuid meil on oma fossiilne energiaallikas põlevkivi. Elektrienergia tootmine on kontsentreeritud Narva piirkonda, kus Eesti Energiale kuuluvad Narva elektrijaamad annavad üle 90% Eestis toodetavast elektrienergiast ning varustavad soojusega kogu Narva linna, olles sellega Eesti suurimaks elektri- ja soojusenergia tootjaks. Narvast ainult natuke edasi lääne poole algab põlevkivipiirkond, kust pärineb Narva elektrijaamade kütus. Tsentraalselt tootmist on vaenlasel lihtne hõivata ja rivist välja lüüa, olgu selleks põlevkivielektrijaam või hoopis tuumaelektrijaam. Seetõttu on Eesti tsentraliseeritud energiatootmine suureks energiajulgeoleku riskikohaks.

Taastuvenergia tootmine seevastu on reeglina hajutatud, sest kasutatakse erinevaid allikaid. Kui mõni tootmisjaam rivist välja langeb, ei tähenda see veel, et kogu võrgus elektrivarustus katkeks. Taastuvenergia allikaid ei saa niimoodi hõivata nagu nafta- või maagaasimaardlaid. Tuule ja päikese pärast sõdima ju ei hakata. Samas tagab suuremahuline üleminek taastuvenergia tootmisele Eestis ja taastuvate küttainete kasutamine samasuguse sõltumatuse impordist, mida tavaliselt põlevkivi eelisena esile tõstetakse.

Rääkides energiajulgeoleku teistest aspektidest - majanduslikust konkurentsivõimest ja keskkonnamõjust - on selge, et kodumaine taastuvenergia tootmine aitab luua töökohti, panustab majanduskasvu ja vähendab energiatootmise kahjulikku keskkonnamõju. Taastuvenergia tootmise lokaalsus on eelis mitmes mõttes. Hajutatud tootmine toob majandusarengu erinevatesse Eesti piirkondadesse. Energiaallikat ennast ei saa riigist välja viia. Lisaks suudaks kohalik taastuvenergia väiketootmine tsentraalse elektrivarustuse katkemise korral tarbijaid olulisel määral ikkagi energiaga varustada.

Sõjaolukorras saab taastuvenergia lokaalsus veel ühe tähenduse. Kütuse järelevedu on sõjas raske logistline probleem ja suur turvarisk. NATO üksustele Iraagis ja Afganistanis toovad kütuse autokonvoid. Iraagis läheb hinnangute järgi ainult 10% sellest sõidukitele, ülejäänu kasutatakse diiselgeneraatorites baasis kohapeal. Iga liitri kütuse kohaletoimetamiseks kulub kordades rohkem liitreid. Lisaks on kütusekonvoid vaenlase rünnakute sihtmärgiks. Seetõttu arendab näiteks USA armee taastuvenergia kasutamise võimalusi ja plaanib 2025. aastaks 25% ulatuses üle minna taastuvale energiale. USA sõjatööstusgigant Lockheed Martin sõlmis näiteks 2010. aastal USA õhujõududega 3,5 miljoni dollarilise lepingu, et arendada välja intelligentne konventsionaalseid ja taastuvenergialahendusi kombineeriv energiasüsteem mobiilsete õhubaaside jaoks.[1] Nendest näidetest nähtub, et taastuvenergia on ka militaarsfääris möödapääsmatu ja otstarbekas tulevikulahendus, mis tagab parema varustatuse ja turvalisuse kui fossiilsete kütuste kasutamine.

2010. aastal võeti Lissabonis vastu uus NATO strateegiline kontseptsioon, mis näeb ette organisatsiooni rolli ka liikmesriikide energiajulgeoleku tagajana. Lisaks asutati 2012. aastal NATO energiajulgeoleku tippkeskus. Ometi näitas Liibüa kodusõda 2011. aastal, et NATO kui sõjalise organisatsiooni tegutsemisvõimalused selles osas on siiski piiratud. Riikidele nagu Eesti, mis lisaks NATOle on ka Euroopa Liidu liikmed, on energiajulgeoleku tagamisel siiski olulisem majanduslik ja poliitiline koostöö ELi tasandil. Euroopa energiasõltuvus Venemaast on Eestile hirmutav, kuid meie hääl ei ole kuuldav, kui me ise ei panusta kogu Euroopa jaoks sobivate alternatiivide leidmisse. Jätkusuutlikuks alternatiiviks saab nii majanduslikku arengut kui ka kliimapoliitikat silmas pidades olla eelkõige taastuvenergia koha peal tootmine ja tarbimine koos energiatõhususe arendamisega. Eestil on küll oma põlevkivi, kuid meie laiemates huvides peab olema Euroopaga ühte jalga käia. Üks maavara ja tsentraalne tootmine energiajulgeoleku alusena on kaheldava ja riskantse väärtusega, mis ohuolukorras kindlasti ei toimi.

Tartu linnapea alustas ehitusosakonna vastu distsiplinaarmenetlust

04.09.2014

alt

Väikelinnade kinnisvaraturg kiratseb

04.09.2014

Kõige populaarsemad

1

Tartu soovib müüa Lidlile huvi pakkuva kinnistu

2

Tallinna vanalinnast on saamas Airbnb linnaosa

3

Eestis kinnitab kanda maailmakuulus meelelahutuskeskus

4

Astlanda ehitab Tobiase tänavale 18 miljoni eest elamispinda

5

Pealinn müüb enampakkumisel kinnistuid ja korteriomandeid

6

Lasnamäe Prisma laiendustööd algavad esmaspäeval

Toimetaja valik

alt

5 meetodit rentniku tausta uurimiseks

alt

Kinnisvara hinnatõus – kaua veel?

alt

City24.ee on suurima kinnisvarakuulutuste arvuga portaal Eestis